Tere tulemast tulevikku
Elame globaalses süsteemis ning miski pole iseenesest mõistetav. Rohkem ja rohkem kliente küsivad, kus ja kuidas ERRIER oma tooteid valmistab. Ja meil on hea meel kuulda, et inimesi huvitab. Ükskõiksus ja ignorantsus pole enam cool, sest pohhuismil on alati tagajärjed, kui veidike süveneda. Ja tagajärjed ei jõua pahatihti ükskõikse kodaniku enese kapsaaeda, vaid kellegi teise. Kellegi talle tundmatu, kusagil kaugel. Ühel päeval aga tuleb see tiiruga tagasi ja tavaliselt mitmekordselt. Targem on kohe, siin ja praegu, oma tegude ja tegematuse eest vastutust võtta. See on küll kallim, aga rahu ongi kallis. Sealhulgas südamerahu.
Vastust küsimusele, keda ja kuidas ERRIER OÜ ekspluateerib, et oma kundelele peened ülikonnad selga valada, pole me kunagi saladuseks teinud. Ülikonnad ja muu kergem riietus õmmeldakse Rumeenias, talvemantlid Eestis, aksessuaarid Eestis ja Itaalias. Villased kangad kootakse Itaalias ja Inglismaal tuntud ettevõtete poolt. Oleme oma tublide rätseppade elujärjega kursis ning selle üle pole olnud põhjust piinlikkust tunda. Palgad on tasutud ning ainuke, kes oma kompensatsioonist ilma võib jääda, on ettevõtte juht. Kaubamärgi kontseptuaalset vundamenti luues, oli üks peamisi põhimõtteid – me ei hakka tootma Hiinas. Ja seda konkreetsetel põhjustel. Üheks olulisemaks – soov jääda sõltumatuks kommunistliku diktaatori otsustest ning ambitsioonidest, sõltumata missugust tiitlit ja nime ta parasjagu kannab.
Tugeva heaolu hind on nõrgema vangistus
Lääne inimesed elavad tugevas finantssüsteemis, mis soodustab tarbimist. Ja nad on harjunud, et saavad eluks vajaliku poolmuidu, ise seda tihtipeale taipamata. Kui kõht on täis ja tuju hea, siis pole suurt motivatsiooni juurelda, kas kellelgi teisel võib samal ajal kõht tühi ja tuju paha olla. Kui tõenäosust hinnata, siis ilmselt see nii on. Ettevõtlikud inimesed on leidnud, et nende rikastumine pole kedagi vaesemaks teinud. Ja see mõnel juhul võib tõsi olla. Teisalt, surve soodsamalt toota, on viinud tuhanded ettevõtted odavat tööjõudu ekspluateerima.
Kust leiab odavat tööjõudu? Eks ikka sealt, kus inimesi on palju ja ettevõtlust kontrollib riigi valitsus. Lepinguorjuses töötajatel on vähe valikuid ja tihe konkurents tööturul ei luba õnnega mängida, et pidevalt katsetada, kus rohi võiks olla rohelisem. Lõpptarbijate rahast jõuab töötajate taskusse pisku. Järelikult lõviosa jagatakse juhtide ja võimurite vahel. Viimastele antud ressursid investeeritakse oma võimu kasvatamisse ning on oht, et ühel päeval jääb kodutiik väikseks. Nii nagu demonstreeris hiljuti valge-sini-puna lipu all kala.
Lühidalt mõnest problemaatilisest piirkonnast koos harjumuspäraste toodetega. Jätame tooraine seekord kõrvale, muidu läheb liiga segaseks.
Soodne elektroonika ja riietus Hiinast.
Soodne gaas ja kütus Venemaalt.
Soodne oopium Afganistanist.
Soodne rosin Iraanist.
Sõltumata, kas mõni neist artiklitest kedagi isiklikult kõnetab (tean inimesi, kes ei söö rosinaid), kindlasti mõni neist artiklitest paljusid mõjutab. Ainult need, kes elavad naturaalmajanduses, saavad väita, et nende oopium ja hobujõud tulevad omast käest. See tähendaks elukorraldust, kus valgust annab päike, toit kasvab põllul ja jõgi toodab piisavad elektri, et nõukogude puhvaikas Vikerraadiot kuulata. Sellist elu aga moodne inimene võib-olla ei soovi.
Kust me siis omale mugava elu abimehed hankima peaks, ilma, et mõnda psühhopaati samal ajal kulda valada?
中国制造
Masin, millel see tekst valmib, on toodetud Hiinas. Kas leidub alternatiive? Jah, üksikuid, aga ilma harjumuspärase ökosüsteemita. Ootan seda päeva, mil saaks ise valida, kas eelistan Euroopas valmistatut või Aasias. Ja olen valiku eest valmis rohkem raha välja käima, kahtlemata.
Hiina võim on pidevas kasvus ning ei paista aeglustuvat ning seetõttu nad võivad teha mida tahavad. Rahvakeeles öelduna – neid ei koti. Neid ei koti, mida USA (jaja ma tean, et ega Ühendriigid pole ka mingid süütukesed, aga nende juhid on demokraatlikult valitud ning agressioonid Kongressi poolt heaks kiidetud) või Euroopa asjast arvab, sest me sööme hiinlaste peost ning jätkame seda, põsed armsalt punnis. Suurem osa tarbekaupu valmistatakse Xi Jinpingi valitsemisalas. Ja tema tellib muusika. Ja joogid. Ja snäkkideks on võimuhelbekesed. Pikas perspektiivis see asi ei lõhna hästi.
Kui mitte süveneda, siis ju midagi hullu polegi. Üks tore diktaator, kes laseb rahus majandusel õitseda. Taustal toimuvad aga teod, millest vähesed teavad või kunagi teada saavad. Inimlaste unistus valgustatud monarhiast peaks olema lõplikult minema visatud, aga ei ole. Minema aga ei olda nõus viskama roosasid prille. Tulevad uued hullud päevad ning ostetakse igaks juhuks üks paar juurde ning pannakse uhkelt palgele. Alega ju saadud, miinus kolmkümmend! Ainult loll jätakas ostmata. Ja see on selgeks signaaliks tootjale, et rahvas tahab veel ning kinnitab uue, isegi suurema tellimuse, ja kannab kopsaka summa üle. Diktaator ja tema sõbrad naeravad rõõmsalt. Ostja ei adugi, et tema tegu väetab režiimi, milles ta ise vabatahtlikult elama nõus ei oleks.
Made in China. Võib-olla peaks seda lauset veidi kriitilisema pilguga vaatama ning hetke mõtlema, enne kui oma MasterCard’i uljalt viibata ning selle liigutuse nähtamatute tagajärgede juures silmad kinni pigistada. Oleks naiivne arvata, et kui lõpetame Hiina toodangu tarbimise, siis päeva pealt probleemid kaovad. Kindlasti ei kao, aga see on ennetav meede ning selge signaal, et tarbija mõistab oma otsuste tagajärgi ning on valmis oma väärtuste eest seisma ja kõrgemat tasu maksma.
Connecting People
Eesti on oma Nokia leidnud – tarkvara arendus. Hiljuti jõudsime kümnenda ükssarvikuni, juhhei! Tarkvara omaette aga on nagu eksinud hing eetris, ta vajab keha, et materjaliseeruda. Neid kehakesi toodavad suuremas koguses taaskord – hiinlased. Serverid, võrguseadmed, kettamassiivid jne. Kõik, kes kujutlevad vaba ja võimast ükssarvikut oma tahte järgi mööda aasa ringi kappamas, võivad nüüd selle illusiooni asendada lüpsilaudaga, kus nunnud hobuselised on kõikide avade läbi voolikutest läbi põimitud. Nad on täpselt sama vabad, kui lüpseilehmad oma unenägudes.
Maailma süsteemid on globaalselt põimunud ning moodustavad sõltuvusahelad. Oleks naiivne arvata, et on midagi, peale peotäie mulla, mida me saame uhkusega päris omaks pidada. See on moodsa maailma võlu (ja valu). Loodan aga, et meil jätkub taipu, et jõude tasakaalus hoida, pidevalt monitoorides, kus kellel inimlikkus kaduma hakkab, enne kui on hilja. Ressursside manageerimine tuleb muuta nõnda dünaamiliseks, et kui mõne riigi juhil tuleb idee oma või mõne teise rahva elu kallale minna, siis saab ta operatiivselt isoleerida, et surmav viiruslik käitumine peatada.
Mis sellise maailma hinnaks siis kujuneb? Seda me saame peatselt teada. Ühest tuleb loobuda – kiire rikastumine teiste arvelt. See tähendab madala kvalifikatsiooniga töötajate pidevalt koolitamist. See tähendab kohalikult toodetud tehnoloogiate kasutamist. See tähendab kohaliku toidu ja tarbekaupade eelistamist. See tähendab rohkem ise tegemist. See tähendab sügavamat kooskõla kohaliku loodusega. See tähendab olulisi muudatusi haridussüsteemis. See tähendab vähem teadlikku reostasmist. See tähendab vajaduspõhisemat elukorraldust – minimalism(ish teadvustamist). See tähendab suuri muutusi, milleks on valmis vähesed, aga saavad kogeda paljud.
Ja võib-olla mõni, kes varem on unistanud miljonitest, avastab, et tal on soodne ligipääs sobivale metsale ning hakkab vihavabasid saunavihtu valmistama. Seejuures leppides, et saunavihtade valmistamisega rikaste TOPi ei pruugi pääseda (aga mine sa tea! Vihavabad Vegan Saunavihad). Seejuures leides rahulolu teadmisest, et vihaga ennast nüpeldades jõuab hea enesetunde TOPi.
Häid tundeid ja valikuid!
Erki Veiko